Eesti metsad on tõeline seenehuvilise paradiis. Igal sügisel, kui õhk jaheneb ja niiskus metsadesse jõuab, algab tuhandete eestlaste jaoks oodatud seenelkäik. See ei ole lihtsalt viis toidulauda rikastada, vaid ka suurepärane võimalus nautida puhast loodust, liikuda värskes õhus ja leida rahu. Kuid seeneriik on äärmiselt mitmekesine ning algaja jaoks võib see tunduda esialgu hirmutav. Selles põhjalikus ülevaates keskendume kõige levinumatele ja hinnatumatele söögiseentele Eestis, mida tasub korvi panna ning mida kindlasti tunda võiks.
Kuidas seente maailmas orienteeruda ja ohutult korjata?
Seenejaht on põnev tegevus, kuid selle juures kehtib kuldne reegel: kui sa pole 100% kindel, siis ära korja ega söö. Eestis kasvab sadu erinevaid seeneliike, millest paljud on küll ohutud, kuid mõned võivad olla eluohtlikult mürgised. Algajale seenelisele on oluline õppida ära väike hulk kindlaid ja kergesti äratuntavaid liike.
Seente tundmaõppimiseks tasub alustada kõige populaarsematest ja vähem riskantsetest liikidest, nagu puravikud ja kukeseened. Oluline on vaadata seene kübarat, jala kuju, seda, kas tegemist on torukese- või eoslehekestega seentega, ning millises metsatüübis seen kasvab. Samuti on soovitatav kasutada usaldusväärseid seeneraamatuid või rakendusi, kuid meeles tuleb pidada, et nutiseadmed võivad mõnikord eksida. Usalda alati oma silmi ja kaineid fakte, mitte huupi arvamisi.
Kuninglikud puravikud – metsa kõige hinnatum saak
Puravikud on paljude seeneliste lemmikud, sest nad on lihakad, maitsvad ja enamasti väga kergesti äratuntavad. Eestis kasvab mitmeid puravikke, kuid kõige tuntumad on kahtlemata kivipuravik ja haavapuravik.
Kivipuravik
Kivipuravik on tõeline metsa kuningas. Sellel on massiivne, pruun kübar, mis meenutab kujult sageli kumerat palli, ning jäme, helepruun ja võrkja mustriga jalg. Kivipuraviku torukesed on noorelt valged, kuid vanemaks saades muutuvad kollakasroheliseks. See on suurepärane söögiseen, mida saab nii praadida, marineerida kui ka kuivatada. Kuivatatud kivipuravikud annavad roogadele eriti intensiivse ja sügava maitse.
Haavapuravik
Haavapuravik on eristatav oma erkoranži või punakaspruuni kübara järgi. Selle jalg on kaetud tumedate soomustega, mis teeb selle väljanägemise üsna eripäraseks. Oluline omadus on see, et lõigates muutub haavapuraviku liha kiiresti tumedaks, peaaegu mustaks. See on täiesti normaalne ja ei tähenda, et seen oleks riknenud. Haavapuravik eelistab kasvada haabade läheduses ja on väga hinnatud oma tiheda tekstuuri poolest.
Kukeseened – metsa kuldne varandus
Kukeseened on tõenäoliselt kõige populaarsemad seened Eestis. Neid on lihtne leida, kuna nad kasvavad sageli gruppidena ja nende erekollane värvus paistab sambla seest hästi silma.
Kukeseene tunneb ära tema omapärase lehterja kuju ja selle järgi, et kübara all pole mitte tihedad eoslehekesed, vaid paksud, vääditaolised n-ö valeliblekesed, mis jooksevad mööda jalga alla. Kukeseen on üks väheseid seeni, mida ussid peaaegu kunagi ei söö, mistõttu on need seened peaaegu alati puhtad ja veatud. Kukeseened on eriti head koorekastmes, pannil praetult koos sibulaga või lihtsalt soolaga marineerituna. Nad säilitavad oma tekstuuri ja maitse suurepäraselt.
Männiriisikas ja teised riisikad
Riisikad on eestlaste toidulaual olnud aukohal juba põlvkondi, eriti kui rääkida soolaseentest. Riisikate puhul on kõige olulisem tunnus mahl, mis seenest eraldub, kui seda murda või lõigata.
Männiriisikas
Männiriisikas on suur, lihakas ja tumepunakas-pruun seen. Selle kübaral on sageli kontsentrilised ringid. Kui seda lõigata, eraldub sellest valkjat, väga kirbet piimmahla. Männiriisikaid ei tohiks kindlasti süüa toorelt ega otse praadida, sest nende kirbe maitse on väga tugev. Nad vajavad korralikku kupatamist (keetmist rohkes vees, mida tuleb vahepeal vahetada), et kibedus välja saada. Pärast kupatamist on nad aga suurepärased soolamiseks.
Kuld- ja tavaservik
Lisaks riisikatele leidub meie metsades ka muid väga maitsvaid seeni, mida tasub korvi panna, kui olete oma teadmistes kindel. Näiteks on servikud üha populaarsemad, sest neid on lihtne eristada ja nad kasvavad tihti puutüvedel.
Kuidas seente säilitamine käib?
Kui korv on seeni täis, algab nende töötlemine. Seened riknevad kiiresti, seega tuleks nendega tegeleda kohe pärast metsast naasmist.
- Puhastamine: Eemaldage seentelt metsapraht, nõelad ja muld juba metsas. Kodus vajadusel peske külma veega ja kuivatage.
- Praadimine: Paljud puravikud ja kukeseened sobivad otse pannile. Praadige seened omas mahlas, kuni vesi aurustub, lisage veidi võid ja sibulat.
- Soolamine: Riisikaid ja mõningaid teisi seeni on kõige parem soolata. Selleks tuleb neid kupatada ja seejärel kihiti soolaga purkidesse laduda.
- Kuivatamine: Kivipuravikud ja paljud teised torikseened sobivad suurepäraselt kuivatamiseks. Kuivatatud seeni saab kasutada talvel suppides ja kastmetes.
- Sügavkülmutamine: Enamikku seeni võib ka külmutada. Parem on neid eelnevalt pannil omas mahlas läbi kuumutada, et nad võtaksid vähem ruumi ja säiliksid paremini.
Korduma kippuvad küsimused seente kohta
Kas seente korjamiseks on vaja erilist luba?
Eestis kehtib igaüheõigus, mis tähendab, et metsas tohib korjata marju ja seeni ka eraomandis olevatel maadel, kui need ei asu otseselt koduõuel või on tähistatud keelualadena.
Millal on parim aeg seenel käia?
Seenehooaeg algab Eestis tavaliselt suve lõpus, augustis, ja kestab kuni esimeste tõsiste külmadeni oktoobris-novembris. Kõik sõltub sademetest ja temperatuurist.
Mida teha, kui kahtlen seene söödavuses?
Kui olete vähimalgi määral kahtlev, jätke seen metsa. Ükski söök ei ole väärt riski oma tervisega. Võimalusel küsige nõu kogenud seenekorjajalt või kasutage spetsiaalseid määrajaid.
Kas seeni võib korjata kilekotti?
See ei ole soovitatav. Kilekotis lähevad seened kiiresti soojaks, hakkavad higistama ja võivad rikneda. Kasutage pigem korvi või puidust ämbrit, kus õhk pääseb liikuma.
Kuidas teha vahet mürgistel ja söödavatel seentel?
Üldist reeglit ei ole, igal liigil on oma tunnused. Tuleb õppida tundma iga liiki eraldi – selle kübarat, jala kuju, eoslehekesi ja muid iseärasusi.
Seened tervisliku toidulaual
Seened on madala kalorsusega, kuid samas toitvad. Nad sisaldavad väärtuslikke mineraalaineid nagu seleen, kaalium ja vask, samuti erinevaid B-grupi vitamiine. Oluline on siiski meeles pidada, et seened on raskesti seeditavad, kuna nende rakukestad koosnevad kitiinist. Seetõttu ei soovitata seeni süüa liiga suurtes kogustes korraga ning neid tuleb alati põhjalikult kuumtöödelda.
Eesti metsade rikkus on midagi, mida tasub hoida ja austada. Korjates vaid neid seeni, mida tunnete, ning jättes tundmatud ja väikesed isendid kasvama, tagate, et ka järgmisel aastal on metsas piisavalt saaki. Iga seenelkäik on uus õppetund ja avastus, mis ühendab inimese loodusega viisil, mida vähesed muud tegevused suudavad pakkuda.
Mida peaks iga seeneline metsa minnes meeles pidama
Enne metsa suundumist veenduge, et teil on kaasas õige varustus. Korv, nuga seente puhastamiseks ja mugavad, veekindlad jalanõud on hädavajalikud. Samuti on hea mõte kanda heledaid riideid, et märgata puukide olemasolu, ja kasutada puugitõrjevahendeid. Ärge unustage ka laetud mobiiltelefoni ja lihtsat kompassi või GPS-i, kui plaanite minna sügavamale metsa, kuhu teerada ei ulatu.
Looduses liikudes järgige alati head tava: ärge lärmake, ärge jätke metsa prügi ja austage elusloodust. Seened on osa ökosüsteemist, pakkudes toitu paljudele metsaelanikele. Korjake vaid nii palju, kui jõuate ära tarbida või säilitada. Mõistlik ja säästlik suhtumine tagab, et meie metsad jäävad ka tulevikus heldeks andjaks kõigile, kes oskavad neist lugu pidada. Nautige oma järgmist seeneretke ja leidke rõõmu iga leitud “kuldse” aarde üle.
